Mardipäev ja mardipäeva traditsioonid

Mardipäevaga tähistatakse piiskop Martinuse surmapäeva. Vanarahvas tähistas mardipäevaga hingedeaja mööda saamist ning usuti, et mardisandi mängimine tähendab esivanemate vaimuna esinemist. Mardipäevale eelneval päeval ehk mardilaupäeval on traditsiooniks olnud santimas käimine, seega, kui küsitakse, millal on mardipäev või millal mardid jooksevad, on õige, et mardipäev on 10. novembril, kuid tuleb meeles pidada, et mardisandid jooksevad päev varem - ikka selleks, et õigeks mardipäevaks oleks kõik mardipäeva toimingutega seotud ettevalmistused tehtud ning tähtis päev võiks edukalt alata. 

Mardipäev ja kadripäev on oma kommetelt veidi sarnased. Nii mardid kui kadrid käisid santimas pigem grupiga ning eesmärgiks oli pererahvale erineva õnne viimine ja kontrollimine, kas põllutööd on lõppevaks aastaks tehtud. Mardipäeva kombed on olnud läbi aja suhteliselt jäävad: mardisant oli riietatud tumedasse, näiteks tagurpidi keeratud kasukasse, ning nägu tahmaga tumedaks tehtud. Samas kadrisandid olid alati pigem heledasse riietatud. Kui on teada, et varasemalt käisid marti jooksmas pigem mehed, siis hiljem hakkasid seda tegema ka naised ning võeti kaasa ka lapsed. 

20. sajandil lisandusid mardisantide kodust kodudesse käimisele ka rahvamajade mardipeod ja karnevalid. Toimusid erinevad kostüümivõistlused ning üleüldine etlemine ning taidlemine. Mardilaupäeval jooksid marti rohkem lastesalgad, kes esinesid peredes mitmete laulude ja tantsudega. Populaarsed olid erinevad mõistatused ning tihti said lapsed oma etteastete eest maiustusi. Nii mardipäev kui kadripäev muutusid tavapäraseks ka koolis ja lasteaias, kus tutvustati lastele mardipäeva kombeid - lapsed õppisid selgeks mõistatused ja laulud ning läksid koju iseenda meisterdatud mask vanematele näitamiseks. Rohkem infot nii mardipäeva kui ka kadripäeva ja kadrisantide kohta leiad lehelt hakkamesantima.ee.

Mardipäevaga seotud toidud

Mardipäev on traditsiooniliselt olnud linnuliha söömise aeg. Mardipäeva toit varieerus piirkonniti, kuid põhiliselt oli kombeks tappa ning süüa kukkesid ja kanu. Kukeliha söömine pidi tooma hobuseõnne. On teada, et põhja-Eestis valmistati ka seapead ning mardipäeva toidulaualt ei puudunud ka sea- või lambaliha. Ka seapea valmistamise kombe poolest kuulub mardipäev ühes vastlate, jõulude ja tõnisepäevaga eestlaste vanade oluliste tähtpäevade hulka. Lisaks lihatoitudele nägid mardipäeva kombed ette ka mardimaukude tegemist. Mardimaugud on tangust ja jahust tehtud vorstid. Samuti sõi mardisant mardipäeval ka karaskit ning küpsetati kapsast.

Üks olulisemaid mardipäevaga seotud toite oli mardihani. Lääne-Euroopas kuulus mardihani juba 1171. aastal mardipäevaga seotud toitude hulka. Seda ilmselt seetõttu, et piiskop Martinuse kõrval on pühapiltidel alati hanel tähtis koht olnud. Samuti on hane peetud haldja kehastuseks ning pühaks linnuks. Eestis söödi 19. sajandil hane vaid jõukamates peredes ning arvatakse, et hane ja muu linnuliha on mardipäeval populaarne olnud kuna selleks ajaks olid kodulinnud juba piisavalt nuumatud.

Mida mardipäeval lauale panna? 

Miks mitte jätkata esivanemate traditsioone ning mardipäev või mardilaupäev veeta sõpru-sugulasi mardihane ja mardi lauludega üllatades? Kui see aga veidi ektreemne tundub, võiks mardipäeva pidulauda katta traditsioonilisele sarnanev mardipäeva toit. Mardihane asemel sobiks näiteks ka fooliumis küpsetatud kana ja köögiviljad või veidi kergem kanapada šampinjonide ja läätsedega. Neile, kes eelistavad kanaliha asemel parti, võiks rõõmu pakkuda näiteks õlles röstitud part ahjuköögiviljadega. Novembri alguses tasub alati ka meenutada kuna on mardipäev ning mis päeval on mardipäev, sest see võib ootamatult mardid ukse taha tuua ning neile oleks hea juba üht-teist varuda. Tavapärase kommi asemel võiks mardisandile meeltmööda olla ka kotitäis oma aiast korjatud õunu või külmutatud marju. 

Leia lähim kauplus