„Töölkäimine süstib kõrges eas inimestesse elurõõmu!” lausub Olustvere A ja O kaupluse koristaja Maire Rusi (78) rõõmsameelselt.

Olustvere kaupluse seinal rippus tükk aega kuulutus, et otsitakse väliskoristajat. „Mõtlesin, et tervis on hea ja vaheldust inimeste seas oleks tarvis. Olen juba puhanud küll,” meenutab särtsakas proua, kuidas ta läks ühel päeval juhatajalt naljaga pooleks küsima, kas tõesti huvilisi pole. Ilmnes, et huvilisi tõesti pole ning nii saigi eluaegsest õpetajast kümme aastat pärast pensionile jäämist esmalt kaupluse kojamees.

Pärast kasuema hooldamist ja seitsme lapselapse kasvatamist mõjus hommikune kauplusehoone ümbruse koristamine tõeliselt värskendavana. Niitmise, pühkimise, leheriisumise ja lumelükkamise kõrvalt sai ta igal hommikul ilma vaadata ning osa sellest, kuidas unine alev tasapisi ärkab. „Linnulaul ja värske õhk olid tasuta käes!” naerab naine. Tõsi, viimased viis kojameheaastat juhtusid olema lumerohkete talvedega ning siis oli veidi raske küll.

Rõõmsa meelega saab kõigest üle
Kui kauplusest läks ära siseruumide koristaja, veensid müüjad ja juhataja Mairet hoonesse sisse tööle kolima. „Ma mõtlesin alguses, et tulen kümneks aastaks siia tööle. Nüüd on üle tosina aasta täis. Teen seda tööd seni, kuni jõuan,” kostab ta, lisades, et indu tööl käia annab ka hea ja kokkuhoidev meeskond.

Töölkäimine süstib elurõõmu ning kohustus igal hommikul välja minna ei lase laisaks muutuda. „Kui sunnid end liigutama, kaovad valud ning inimeste seas liikudes oled eluga kursis ning kõiksugu hädad ei tule meeldegi,” tähendab ta. Üksi kodus olles kipub meeleolu langema ning kogu ilm näib mustades värvides.

Koristajaameti algusaastatel imestasid lapsevanemad aga küll: „Issand jumal, teie nüüd koristaja!”
Töölkäimise pluss on seegi, et sind märgatakse rohkem. „Kui olin kodus, ei pakkunud keegi mulle ühtegi töökohta. Nüüd on tehtud ka muid pakkumisi. Mina olen aga oma kohaga rahul ja kuskile minna ei taha,” kinnitab ta.

Mõistagi on oluline võimalus teenida pensionile lisa. Maire muheleb, et koristajaametis tuleb teenistus võrreldes õpetajatööga kuidagi kergemalt kätte. Seda enam, et koristaja ametikoht pole sugugi väheoluline. „Ka kõige lihtsam töö vajab tegemist! Mina olen juba nii vana, et mina selle ametikohaga kaasaskäivat madalamat staatust ei pelga!”

Koristajaameti algusaastatel imestasid lapsevanemad aga küll: „Issand jumal, teie nüüd koristaja!”

Kostsin neile ikka, et koolis sundisin teie lapsi ühiskondlikult kasulikku tööd tegema, nüüd on see kõik ringiga tagasi tulnud,” naerab Maire. 

Tögamise ja rõõmsa meelega püüab ta üle saada ka pingelistest olukordadest. Kord sõid noored poe ees jäätist ja üks poiss viskas sigaretipaberi ümbrise maha. Maire läks noorte juurde ja ütles kavalalt: „Vabandage, teil kukkus midagi maha.” Noormees vaidles vastu, et see pole tema oma. „Vabandage, ma nägin siis valesti,” vastas Maire talle ja küünitas paberit üles võtma. „Võta üles!” hakkasid noormehe kaaslased nurisema ning olukord sai lahendatud. 

Ega selliseid olukordi sageli ette tulegi, sest paljud toimetavad juba teda lähenemas nähes maha pillatud prügi kasti. Kui mõnikord kipuvad täiskasvanud torisema, kutsuvad lapsed nad korrale. Näiteks seekord, kui Maire lõhkus rauaga jääd ning poodi saabunud noor ema, kellel laps kelgul, oli pahane, et kõik on ära sulatatud ja nüüd ei saa hästi poodi. „Aga emme, tädi ju just lõhub jääd. Ma tulen parem kelgu pealt maha,” lohutas laps oma ema. 

Maire on ümbruskonnas tuntud kui rõõmsameelne ja tegus daam. Eriti hinnatud on tema pirukad, mida ta võtab kaasa kõigile koosviibimistele, jagab lahkelt külalistele ning mida lapselapsedki rõõmuga vanaema juures nosimas käivad.

Kõige olulisem, et ei virise!
„Küllap ma olengi loomult selline. Kuigi saatus on visanud ka vimkasid, peab olema tahtejõudu hakkama saada. Kõik raskused õpetavad elu hindama,” sõnab ta. Ja naerab, meenutades oma ema sõnu, kes soovitas rasketel hetkedel vaadata, kuidas teistel läheb. „Siis saad aru, et enda elus ei olegi midagi hullu!” 

Mairel kipub ikka olema nii, et kõigeks, mida südames sooviks, aega ei jää. „Siis tuletan meelde oma vanust: ma ei peagi tormama samas tempos nagu noored.” Kõige olulisem on, kui inimene ei virise. „Virisemine teeb elu ainult hullemaks. Olen oma lastelt palunud, et kui ma liialt virisema kipun, siis öelgu. Paar korda on nad õlale koputanud ja küsinud, mis viga,” naeratab naine. Ja lubab, et kui tunneb, et tööl hakkab raskeks kiskuma, jääb ta päriselt koju. 

Kui tuju kipub vaatamata kõigele kehvaks, järgib Maire kadunud näitlejat Salme Reeki. Ta teeb kohvi kõige ilusama kruusi sisse, paneb jala üle teise ja lihtsalt on. „Siis ma tunnen, et elu on tegelikult mõnus!”

Autor: Silja Paavle