"Jaeketil tegelikult on päris suur sotsiaalne roll. Jaekett lõpuks toidab ja aitab omaenda tarbijaid, sest see sama kaupmees, kes sulle kaupa toob, tuleb pärast oma perega poodi ostlema. Eks see ring käib ka niipidi," arutleb energiast pakatav Green Bite'i asutaja ja juhatuse liige Marge Kõllamägi sellest, milline mõju on jaeketil kohalike tootjate tegevusele. 

Haapsalu lähedal tegutseb väikeettevõtja ning suurpere ema Marge Kõllamägi, kes veab juba 5. aastat eest kilgijahuga rikastatud snäkkide tootmisele keskenduvat pereettevõtet Green Bite. Nüüd aitavad abikaasa ja vanaema kasvatada tšillisid, millega antakse nii mõnelegi kilkidest valmistatud snäkile veidi teravam maitse. Oluline osa toodetest valmivad siin samas Eestis ning kilgidki on pärit muist Eestist, aga et toorainet kulub rohkelt, siis saabub osa ka lähinaabite juurest. Margele on oluline, et toote jalajälg oleks väike ning sellel, kui kaugelt tooraine tehasesse saabub, on jalajälje suurusel arvestatav kaal. 

“Mul on mõni batoon alati autos või kotis kaasas ja kui näen, et toidukord hakkab vahele jääma, siis söön kiirelt ühe batooni. Sellest piisab.”

Kilgisnäkkide tootearendust alustas Marge koos õega ja oma ma kilgid kasvatasid naised ise. Kuigi katsefarm andis alustavatele talupidajatele hädavajalikud teadmised kilkide elutüklist, siis suhteliselt ruttu sai selgeks see, et ise kilkekasvatades ja kilgijahu valmistades kasvab toote omahind nii kõrgeks, et tarbijal on seda keeruline vastu võtta. Seda enam, et tegu on tootega, mis nõuab kohalikult inimeselt harjumiseks aega.  

Mujal maailmas tavaline tooraine

Eestis küllaltki uus tooraine on laias maailmas tuntud ja mõnes kultuuris täiesti tavaline toidulaua osa. "Kuigi putukad on inimese toidulaual olnud aegade algusest saadik, siis Euroopas on see ikkagi päris uus ja üsna vähe kasutust leidnud idee. Võib öelda, et unustatud vana, sest aastatuhandeid tagasi olid ka eurooplaste toidulaual putukad, aga täna enam ei ole, sest meil on kõike muud nii palju saada," teeb Marge ajaloolise ülevaate putukatest toidulaual ja nendib, et kuigi putukaid süüakse praegugi paljudes kultuurides ja see on täiesti tavaline toit kahele miljardile inimesele, siis eurooplaste ja ameeriklaste jaoks on putukas toidulaual uus ja veel harjumist vajav mõte. 
Kõhklejatele kinnitab Marge, et kogu tootmine toimub puhtas keskkonnas ja snäkide valmistamine ise on läbinud range järelvalve. "Tänapäeval on putukafarm hästi kontrollitud ja steriilses keskkonnas toimuv kasvatustegevus. Nagu ka igal pool mujal loomakasvatuses, on ka kilkide kasvatamisel väga ranged reeglid, mida peab järgima. Alates looma heaolust lõpetades erinevate patoloogiate ja toiduga, mida neile anda võib," kirjeldab Marge kilkide kasvatamise tausta. 

Keskendub tootearendusele

Väiketootjana tuleb tihtilugu tegeleda erinevatest valdkondadest pärit ülesannetega. Nagu öeldakse, siis on vaja olla kokk, keevitaja ja pagar. Marge puhul hoopis tootearendaja, müügijuht ja raamatupidaja. Turustamine on väikeettevõtluse puhul eraldi tähelepanu vajav ülesanne ning kohalikul poel on väiketootja tegevusele suur mõju. "Tootearendus on väga äge, aga et tooted ka inimesteni jõuaks, siis tuleb veel eraldi pingutada ja tegeleda." 
"Lõpptoodetena ja hästi väikselt toimetades on palju lihtsam ettevõtlusega tegeleda, kui ainult kilkide kasvatamisega," selgitab Marge, miks ta kilkide kasvatamise professionaalide hooleks jättis ja ise lõpptoote arendamisele keskendus. "Mõte oli selline, et traditsiooniline toode on rikastatud kilgijahuga. See on nagu supertoit, sest kuigi tegu on loomse toiduga, siis võrreldes lihaga sisaldavad kilgid 2-3 korda rohkem valku ja kõht saab juba väikesest kogusest täis," jätkab Märge ja lisab, et kilkide kasvatamine kulutab suhteliselt vähe ressursse. "Ainuüksi vee kulu on umbes 1000 korda väiksem, kui loomakasvatuses, ja see teeb kilkidest valmistatud toidu jätkusuutlikuks."

Kohalikult kohalikule

Marge räägib, et oma kogukonnas teavad kõik, millega keegi tegeleb. Kohalikud vahetavad ja müüvad omavahel seda, mida ise kasvatatakse ja valmistatakse. "Ma tean täpselt, kust toit tuleb ja kuidas see kasvatatud on," põhjendab Marge, miks ta eelistab eestimaist kaupa.

Marge kiidab kohalikku Coopi kauplust ja Haapsalu Tarbijate Ühistut, kuhu ta kilgisnäkke müügiks viib. Nimelt oli Coop Haapsalu esimene ühistu, kelle kaupluses Marge oma kilgisnäkid letile sai. Nüüd aga saab Green Bite’i snäkke osta 11 suuremast Coopi kauplusest üle Eesti: 

• Paide Maksimarketist
• Eedeni Maksimarketist
• Sillamäe Maksimarketist
• Lasnamäe Maksimarketist
• Laagri Maksimarketist
• Pärnu Maksimarketist
• Jõhvi Maksimarketist
• Käina Konsum / Ehituskeskusest
• Kvartali Maksimarketist
• Lõunakeskuse Maksimarketist
• Haapsalu Kaubamaja Coopist

“Kilgisnäkkidega harjumiseks vajasid inimesed alguses aega, aga kuna tooted olid müügil seal, kus inimesedki, siis see oli mulle alustava väiketootjana ikka väga suureks abiks,” meenutab Marge aega, mil kilgisnäkid esimest korda kauplusesse müügile jõudsid. 

Intervjuu lõpus jääb kõlama mõte, et selleks, et üks kohalik väiketootja kodumaist toitu kasvatada saaks ja seejuures ise ka ellu jääks, on nii oluline, et oma inimesed seda ka ostaksid. Välismaise kaubaga on pisikesel talupidajal konkureerida pea et võimatu, sest kaubamahud on niivõrd erinevad ning tooraine pärineb suure tõenäosusega mõnest kaugemast paigast. Aitame oma kohalikke tootjaid ja tarbime kohalikku.