Näosaates kehastus Adeele korraks Anne Veskiks.

Staar: Adeele Sepp

11.01.2018 Uudised

Kuressaares sündinud, kuid peamiselt Valgamaal Tõrvas üles kasvanud näitleja Adeele Sepp (28) on vaatamata oma noorele eale väga palju jõudnud. Paraku pole talle võõras ka läbipõlemise kogemus. “Olen oma olemuselt üldiselt perfektsionist ja sellise loomuga on üsna kerge ennast n-ö nurka joosta,” ütleb Adeele.
 

"Märgake, kui keegi teie kõrval on väga kurb!"


Ta tunnistab, et pärast mõne aasta tagust nurkajooks mise kogemust katsub ta võtta elu kergemalt ning on õppinud pakkumistele ka ei ütlema. Tegemist on Viljandi Ugalas töötaval Adeelel aga palju sellegipoolest. Tal jookseb praegu seitse lavatükki Ugalas, millest viimasena jõudis novembri keskpaigas lavale Ingomar Vihmari lavastatud Tennesse Williamsi “Orpheus laskub allilma”. “See on väga põnev väljakutse, klassikaline materjal, mida me püüame tuua tänapäeva,” ütleb Adeele. Mitu hooaega pendeldas ta ka Vanemuise vahel, kus lõi kaasa lastemuusikalis “Lotte unenäomaailmas”. Laste lemmik on Adeele kahtlemata juba “Kättemaksukontori” aegadest peale, sest just lapsed on “Kätteka” kõige andunum publik. Oma lemmiknäitlejat saab noor publik näha ka Tartu Teatri Kodus mängitavas “Väikese printsi” etenduses. Adeele ise ütleb, et talle väga meeldib lastele teatrit teha, sest lapsed on aus ja kriitiline publik. “Nendesse ei saa suhtuda nii, et ah, ma lähen ja teen midagi ära,” ütleb Adeele.

Harjutab esimeseks flmirolliks
Adeelel on läinud elus kuidagi nii, et kõik unistused on varem või hiljem täitunud. Nii mõtles ta juba mõnda aega, et tore oleks proovida ka filmis mängida. “Selle aasta alguses sõnastasin oma soovi selgemalt ja mõned kuud hiljem unistus täitus! Sain casting’u pakkumise ja nüüd tegelengi oma esimese filmirolliga – mängin režissöör Liina Triškina ja Ivo Feldti produtseeritud filmis üksikema Katrinit. Väga põnev väljakutse! Enne seda kogemust polnud ma tillukest beebit isegi mitte käes hoidnud, nüüd aga tuli õppida mõnekuuse titaga toimetama,” räägib Adeele. “Katrin on selles filmis justkui lootuskiir, kes igast hetkest nopib midagi, millest rõõmu tunda.”

Veel tuksub Adeelel mõtteis tema muusikaprojekt – aastate jooksul on näitleja loonud kaustikujagu laule ning nendest võiks kunagi saada plaat. “Kui hea sõber Kaarel Kuusk pakkus välja, et ma võiks ju osaleda Eesti Laulus, siis vastus sai olla ainult “jaa”! Ma polnud kunagi ise selle peale mõelnud, aga tõepoolest – seal pole kaotada midagi, küll aga võita,” ütleb Adeele ja lisab, et oma soovidega tulebki päriselt olla ettevaatlik – mõtteid, millel kaalu poleks, ei eksisteeri ning kui sa juba oled hakanud mõne unistuse poole mõtlema, siis sa ka tegutsed selle täitumise suunas.

Inspiratsioon vanaisalt
Adeele elab Viljandi vanalinnas ning tunneb ennast siin ülihästi. “Ma olen ju maakas,” naerab ta. “Viljandis on ülimalt tore kogukond ja imeilus vanalinn. Inimesed tunnevad siin üksteist ja alati välja minnes kohtan tuttavaid. See võlub.”

Oma suurimaks inspiratsiooniallikaks nimetab Adeele aga Tõrvas elavat vanaisa Aadu Seppa, elupõlist eesti keele ja kirjanduse õpetajat ning kauaaegset Tõrva gümnaasiumi direktorit. “Tal täitub peagi 90 eluaastat, kuid seejuures on vitaalsem kui mõni 23aastane. Igal hommikul teeb 5–7kilomeetrise kepikõnniringi. Ta on kui Tõrva kultuurielu vaisammas, neil on endistest õpetajatest ringkond, kes käib tihti koos. Mõnikord helistan vanaisale ja satun rääkima, et see või too asi võiks olla paremini. Selle peale tema kostab, et “mul siin jalad lähevad iga päevaga paremaks, teen üha suuremaid ringe”. Tal on ka fenomenaalne mälu, on nagu kõndiv entsüklopeedia. Kõik on tal peas, mida on õpetanud,” räägib Adeele. “Ta on alati olnud selline ettevõtlik. Kui minult väiksena küsiti, kelleks tahan saada, siis mingil ajal oli mu vastus, et vanaisaks!”

Printsess taluköögis
Näitlejaks saamise taga on ilmselt Adeele geenid. Tema vanaema oli näitleja-dramaturg-lavastaja ning ta pidi tulema Ugalasse tööle. Samal ajal töötas Adeele vanaisa Saaremaal koolidirektorina ning tal oli vaja kooli ajalooõpetajat. “Vanaema oli just lõpetanud ajaloo teaduskonna ja ta suunati Kuressaarde tööle. Küll ta ei tahtnud minna ja oli püha viha täis, sest Ugalas pidi täituma tema näitlejaks saamise unistus. Eelviimasel päeval enne koolialgust jõudis ta ikkagi Kuressaarde, vihates nii kooli, kuhu tööle pidi asuma, kui ka Aadu Seppa, kes teda sinna tööle sundis. Aga kuu aega hiljem käisid need kaks juba koos purjetamas, sealt sai alguse terve elu pikkune imeline armastuslugu,” jutustab Adeele.

Näitlemist mäletab Adeele juba õige väikesest peale. Ta võis olla 4–5aastane, kui vanaema köögis askeldamise kõrvalt sealsamas mängivale tüdrukule igasuguseid etüüdide teemasid ette andis. Nii juhtuski, et taluköögis mängiti mõnikord esimest korda lossi astuvat printsessi või Prantsuse revolutsiooni. Teatrihuvi jätkus kogu kooliaja, mil Adeele erinevates näitemängudes kaasa lõi.

Teab, mis on depressioon
Rõõmsameelse Adeelega juttu ajades ei oskaks iial kahtlustada, et ta teab vägagi täpselt, mis on depressioon. Mõned aastat tagasi diagnoositi tal ärevushäire ja eelmise aasta alguses sügav depressioon. Meenutame, et just oli lõppenud näosaade, milles Adeele tõeliselt meeldejäävate ümberkehastustega kaasa lõi. “Põlesin läbi, sest võtsin liiga palju ette. Mingil ajaperioodil olimul nii palju tegemist, et isegi söömiseks ja magamiseks enam aega polnud. Astusin küll mõneks ajaks töölt kõrvale ja kõik tundus juba laabuvat. Siis tuli kutse näosaatesse, mille rõõmuga vastu võtsin. Tundus, et mul läheb hästi ja ärevushäirega seotud mured on jäädavalt selja taha jäänud. Paraku algas mingil ajal allasurutuse tunne, mis aina süvenes ning lõpuks diagnoositi mul sügav depressioon,” kirjeldab Adeele. “Palju abi sain Kreet Rosina reikitundidest. Depressiooni puhul olid asendamatud abilised tervenemisel minu lähedased ja mul vedas ka arstidega, kes mind sellest masendusest välja tõmbasid.”

Nendest kogemustest on Adeele palju õppinud ja hea meelega aitaks ta ka teisi inimesi, kel samad mured. Ta ütleb, et väga paljud depressiivikud käivad pealtnäha rõõmsalt ringi, kuid ilusa fassaadi taga võib olla katkine hing. “Ka möödunud aastal lahkunud kirjanik Margus Karu oli üks rõõmsameelsem ja avatum inimene. Unistan ühiskonnast, kus hingehädadest rääkimine pole tabu ega poos, tahaksin, et teadlikkus ja julgus sellest rääkimisel kasvaks. Meil kõigil on selles oma roll mängida,” ütleb Adeele. “Paraku on depressiooni teema meie ühiskonnas endiselt tabu – sellesse suhtutakse pealiskaudselt. Ka mina olen kuulnud soovitust, et joo rohkem viina, küll siis läheb üle. Alkohol on ju teadagi kõige moodsam antidepressant. Depressiooni peetakse mingiks moe haiguseks või lihtsalt pahaks tujuks. Tegelikult on see väga tõsine probleem, millega paljud on hädas ilma, et nad võib-olla isegi seda mõistaks.”

Adeele on veendunud, et diagnoos ei tee kedagi veel väiksemaks ega suuremaks ning puntras olemise vastu saab abi ainult sellest asjast rääkides ja abi otsides, mitte aga halva mängu juures head nägu tehes. “On riike, kus nendesse teemadesse suhtutakse teadlikumalt. Meil aga on vaja veel väga palju inimesi harida, et me just lähedastel õpiks märkama süveneva meeleoluhäire tunnuseid.”
Tagantjärele ütleb Adeele, et võib-olla sai tema läbipõlemise spiraal alguse loomupärasest kohusetundlikkusest ja püüdlikkusest. “Meil vanaisaga on lausa ütlemine, et “oleme ikka tublid edasi – seda me ju oskame”. Äkki seesama tublidus ja perfektsionism oli üks põhjus, mis mind ületöötamiseni viis. Mul kohe peab olema kõik laitmatult tehtud, tähtaegu üle lasta ei tohi ning rahva ette peab jõudma ideaalini lihvitud tulemus,” sõnab Adeele. “Nüüd olen teadlikult püüdnud asju vabamalt võtta. Tunnistan, et ei saa töötada nagu masin, ma olen ju inimene. Planeerin endale aega, kuhu ma kohustusi ei võta ja jätan hingetõmbe ruumi. Ainult terve ja õnnelikuna saan oma tööd teha nii hästi, kui ma suudan.”