Mika Ylinen: pole vaja niisama passida!
Mika Ylinen töötab Coop Eesti keskühistus Relex automaattellimissüsteemi juurutamisega ja seepärast on temaga kokku puutunud väga paljud Coopi inimesed. Ta käib poodides sel teemal koolitusi tegemas ning kes temaga suhelnud on, teavad, et Mika on kui kõndiv automaattellimissüsteemi kasutusjuhend, aga selle juures ka särav isiksus.
Mika sattus Soomest Eestisse 13 aastat tagasi. „Ma olen alati olnud väga uudishimulik inimene, samuti on tööelu mulle väga tähtis,“ ütleb Mika põhjenduseks, miks ta Eestisse tuli. Soomes elades töötas ta 25 aastat ühe ja sama tööandja juures, kuid tööiseloom ja asukoht muutusid pea iga viie aasta tagant. „Mulle meeldib vaheldus. Kui juba tundsin linna nii hästi, et oskasin seal sõita, siis mul hakkas igav ja mõtlesin, et peaks ära kolima. Kui see linn on selge, milleks siis jääda,“ naerab ta. Ka töö hakkas kuidagi üksluiseks muutuma ning Mika otsustas sel korral mitte ainult linna vahetada vaid ka tööandjat.
Mika lemmikud
Mika käib loomulikult ka Coopi poes igapäevaoste tegemas. Tema lemmiksarjaks on Coop Itaalia. „Seal on nii head juustud, vinnutatud lihad ja salaamid. Võib öelda, et minu õhtune hobi on nautida tükikest juustu ja klaasikest veini.“
„Korraks tõmbas mind Venemaale. Ma teadsin natuke sealset kaubandust ja see tundus nii põnev. Natuke nagu Metsik Lääs võrreldes Soomega.“ Ta kandideeris Peterburi tööle kahel korral, kuid ei osutunud valituks. „See oli minu õnn ütleb tagantjärgi tarkus.“ Ta tuli tööle hoopis Eesti Prismasse. „Mõtlesin, et tulen umbes kolmeks aastaks ja siis lähen kindlasti minema, aga ma olen ikka siin ja võin öelda, et ei oska veel endiselt korralikult Tallinnas sõita,“ naerab ta ning lisab, et näiteks Lasnamäel eksib ta ära.
Nali on omal kohal
Prismas jõudis Mika kiirelt spetsialisti ametikohalt juhtkonnani välja. Ühel hetkel toimusid mitmed struktuurimuudatused ja ta pidi haldusdirektori tööst loobuma. Peagi helistas ta Coopi ning jutud klappisid ning nüüd on ta juba kuus aastat siin tööl. „Igav ei ole mul siin kordagi olnud. Coopis on väga palju tööd ja just huvitavat tööd. Mulle nii meeldib, et saan siis teha suuri ja olulisi asju ja kiiresti. Coopis on hullult vinge! Ja siinne töökeskkond ja meeskond on ka väga äge. Coopi inimesed on väga toredad! Siin mõistetakse, et tööd ei pea tegema koguaeg hambad ristis, vaid ikka nali on ka omal kohal.“ Mika ütleb, et ta on inimene, kes saab energiat sellest, kui ta saab inimesi aidata ja seda ta just oma tööga igal sammul teha saabki. Mikat jagub tegelikult ka mujale kui ainult enda tööd tegema. „Jah, ma ikka sekkun igale poole, kus lastakse. Aga seda ka just eesmärgil inimesi aidata ja teha süsteeme ja sellega seoses ka inimeste elusid paremaks.“ Mika ütleb, et ta on 100% ekstravert. „Vanusega see kõik võimendub. Ma ei karda enam üldse inimesi ja ma saan suhtlemisest nii palju energiat ise tagasi.“
Mika uusaastalubadus
Mika pole siiani uusaastalubadusi andnud, aga küsimise peale võib ta seda siiski teha. „Luban, et sellel aastal võtan 5 kg alla!“ Eelmisel aastal võttis Mika kümme kilo alla ning ütleb, et eesmärgist on veel viis puudu. Kuidas ta seda tegi? „See on väga lihtne- üleliigne söömine tuleb lõpetada!“ Esimesed viis kilo kaotas ta näiteks misosuppi süües. „Selles on nii palju maitseid ning seda on võimalik sageli süüa. Ühel päeval panin sinna näiteks krevette, siis kana või tofut. Hea lahja, aga maitsekas söök.“
Liigagi sarnased
Eestlased ja soomlased on Mika sõnul väga sarnased. „Mulle kui inimesele, kes soovib pidevalt midagi uut, oli see isegi natuke pettumus,“ tunnistab ta ning leiab siiski hetkelise mõtlesime peale paar erinevust. „Soomlane on rohkem naiivsem. Eestlane mõtleb kaks korda enne kui midagi teeb või ütleb.“ Teine erinevus väljendub saunas. „Soomlased armastavad kuuma leili, eestlased mitte nii väga. Kui mu poeg veel Eestis minuga elas, siis me armastasime ikka spaades käia ning muidugi külastasime ka nendes asuvaid avalikke saunu. Viskasime leili ja siis ikka veel ja veel. Kui juba pisut soojemaks läks, siis eestlased toetasid pea põlvedele, aga meie jaoks ei olnud piisavalt kuum. Viskasime veel paar korda leili ning tõusime püsti, et oleks ikka kuumem, aga selleks hetkeks olid eestlased juba tavaliselt saunast läinud,“ naerab ta. „Pigem ikkagi ütleks eestlase ja soomlase kohta, et see pole teine toit, vaid teistmoodi vürtsitatud lihtsalt.“
Mika on üks väheseid inimesi, kes räägib jõulunädalal töötegemisest nii, et ta silmad särama löövad. „Ma päriselt ei suudaks jõulunädalal puhata nii, et ma mitte midagi ei tee. Ja no põnev on ju teha asju!“ Nii ta räägibki, mida ta tegi ning kuidas. Puhkamises ta nii osav pole kui töö tegemises, kuid siiski on ka temal hobi, mis Mikat töömõtetest vajadusel eemale viib ning millega enamus kolleege kursis pole. Mika nimelt kogub vanu autosid. Tal on Kaberneeme kandis suvila ja üks suuremat sorti garaaž, kus hetkel ilutseb kuus tõsiseltvõetavat vana uunikumi. Peamiselt kuni 60 aastat vanad Mercedesed, aga mitte ainult. Mika näitab õhinaga oma telefonist eelmise suve projekti- 1978. aasta punast Chrysler Lebaroni. „Keevitasin ja värvisin,“ ütleb ta piltide juurde. Küsin üle, et kas tõesti ise. „Ise muidugi! Iva ongi selles, et teed ise,“ ütleb ta. Mika ütleb, et see hobi sai alguse juba lapsepõlvest. „Kui ma olin 17-aastane ja tahtsin enda autot, siis pidin selle ise tegema. Sellel ajal olid Soomes sarnased ajad, mis Eestis. Raha polnud. Nii ostetigi mingi vana romu, mida tuli hakata ise sõidukõlblikuks tegema. Kõigepealt keevitadki põrada uuesti kokku, siis vahetad mootori ja lõpuks teed sadulsepa töö ning värvimise ka,“ selgitab ta. See on tema jaoks puhkuse eest! „Pole vaja niisama passida! See on igav,“ ütleb ta. Aga elutarkusi on Mikal veelgi. Näiteks ütleb ta, et elu peab oskama nautida ja seda nii tööl kui muul ajal ning, et selleks kõigeks tuleb leida erinevaid viise. „Ja see ei tähenda kindlasti, et töö jääks tegemata, vaid vastupidi, töö saab niimoodi kiiremini tehtud!“
